Hädad kõrvadega

Olen juba pikemat aega tahtnud kirjutada oma probleemidest kõrvadega, kuna need sümptomid on väga häirivad, arstid kahjuks midagi teha ei oska (isegi diagnoosida, millega tegu) ja peamiselt sellepärast, et eestikeelseid materjale mul siiani leida ei ole õnnestunud. Kui kas või üks inimene minu kirjutisest abi saab, siis on mu kirjutis asja ette läinud.
Minu hädad kõrvadega said alguse peaaegu 10 kuud tagasi. Kõigepealt läks lukku vasak kõrv, lisandusid pea- ja kaelavalud. Olgu öeldud, et kaks nädalat enne seda asusin uuele töökohale, kus istun arvuti taga 8 tundi päevas. Perearst arvas alguses, et tegemist pingepeavaluga, võtsin pisut valuvaigisteid, aga paremaks ei läinud. Imelik oli see, et kui olin pikali või kummardasin ette, siis läks kõrv lukust lahti ja ka pea- ja kaelavalu läksid kohe paremaks. Kohe kui tõusin püsti, olid sümptomid tagasi. Perearst saatis mind kõrvaarsti juurde, kes ütles, et kõrvad on puhtad ja tema seal midagi ei näe, ilmselt kuulmetõri põletik ja peaksin laskma hormoon ninaspreid mõlemasse ninapoolde nädalaid. Kolm päeva pärast sellega alustamist läks lukku ka parem kõrv ja see muutis sümtomid kordades hullemaks. Lõpetasin kohe ka ninasprei kasutamise. Sümptomid olid siis järgmised: kuulsin enda häält väga valjult, kuulsin oma hingamist, südamelööke, mu hääl läks väga nasaalseks (kõlasin nagu oleks mul nohu ja nina kinni). Kuna neid hääli oli väga palju, siis oli teistega suhelda väga keeruline, sest ma lihtsalt hästi ei kuulnud neid kõige muu kõrvalt. Põhimõtteliselt pidin hinge kinni hoidma, kui tahtsin teiste juttu kuulda. Ja kohe, kui viskasin pikali, olid kõik sümptomid kadunud.
Perearst ei osanud ka enam midagi eriti pihta hakata. Kuna veretest näitas normist pisut kõrgemat taset borreliale, sain kolm nädalat antibiootikumravi borrelioosile, see oli täiesti mõttetu. Käisin ka teise kõrvaarsti juures, kes vaatas, et ninakarbikud on turses ja see võib põhjustada nasaalset häält ja võibolla ka teisi sümptomeid, ega ta ka täpselt ei tea. Lasin siis teha ninakarbikute vähendamise operatsiooni, mille järel kaheks päevaks kadusid sümptomid, kuid siis olid sama võimsalt tagasi. Hiljem selgus, et tõenäoliselt kadusid sümptomid hoopis sellepärast, et mul tuli opijärgselt kohe nohu.
Sain ka valuravi pea- ja kaelavalude leevendamiseks, mind vaatas üle neuroloog, kuna kõrvaarst kahtlustas neelamislihaste nõrkust. Mõned nädalad pärast op'i jõudsime valuraviga nii kaugele, et sain hakata vähendama valuvaigistite kogust ja varsti neist üldse loobuda. Võtsin umbes 1,5 kuud iga päev 3 korda päevas 2 paratsetamooli ja 1 ibuprofeeni. Mina, kes ma reeglina viimases hädas olen nõus ravimit võtma, jube.
Nüüd oli siis jäänud veel kõrvade probleem (eks kael andis ja annab siiani aeg-ajalt tunda, eriti kui pikalt sundasendis pean olema). Mulle tundus tegelikult juba täiesti mõttetu arstide poole pöörduda, sest keegi ei osanud midagi arvata. Guugeldasin oma sümptomeid, aga ei leidnud midagi. Hakkasin siis oma sümptomeid inglise keeles guugeldama ja sain üpris ruttu teada, mis mul viga on. Inglise keeles on selle nimeks patulous eustachian tube, eesti keeles avali (avatud) kuulmetõri. Kirjutan nüüd nii nagu mina sellest aru olen saanud, rõhutan, et ma ei ole meditsiinilise haridusega, seega kirjas puhtalt minu arusaam sellest seisundist. Kuulmetõri on ühendus ninaneelu ja sisekõrva vahel ja on enamus aega kinni, ta avaneb korraks haigutades ja neelatades. Kuna minul olid kuulmetõrid koguaeg avatud, jõudsid mu sisemised hääled (enda hääl, hingamine, südamelöögid) otse sisekõrva, mistõttu kuulsin neid võimendatult. Halb uudis oli see, et täpset põhjust ei teata, miks see tekib ja ravi ka ei ole. On paar üksikut arsti maailmas, kes opereerivad seda, üritades kuulmetõri sulgeda, aga need opid ei ole midagi kindlat. Mõnel juhul aitab, mõnel juhul mitte, mõnel juhul teeb asja hullemaks, mõnel juhul aitab ajutiselt. Rääkides ajutisest aitamisest, enne mainisin, et mul oli  nohu ja siis kadusid sümptomid. Seda siis sellepärast, et limaskestad on turses ja seetõttu sulgub ka kuulmetõri, seda siis kuni paariks päevaks. Igatahes, väga masendav oli kõike seda lugeda, sest nüüd ma teadsin, mis mul viga on, aga teha midagi ikka ei saa... Vähemalt ei ole mingi tõsine haigus, aga tunne oli küll selline, et mu elu on läbi. Suhelda ju üldse ei saa inimestega, teisi kuuled summutatult, ise karjud endale rääkides kõrva, pea on paks, hingamist kuuled ju koguaeg, vahepeal ka südamelööke, hääl kõlab eriliselt nasaalselt. Ja lugesin, et osade inimeste puhul on sümptomid 24/7 ehk siis ei aita ka pikali viskamine neid enam. Kuna mul oli kõik nii kiiresti tekkinud, arvasin, et see on siis järgmine samm. Ma arvan, et depressioon ei olnud enam kaugel. Perearst juba soovitas psühhiaatri poole pöörduda, eks enamus inimesi arvavad, et sul on psühholoogilised probleemid, kui kuuled oma hingamist ja muud sellist...
Käisin veel ka audioloogi vastuvõtul Tartus Kuperjanovis (Kuulmis- ja kõnestamiskeskuses). Esimene arst, kes mind vastu võttis, väitis, et mul ei ole kuulmetõri lahti, sest testid seda ei näita. Teste ei osanud ta ka ise teha, vaid kutsus noorema kolleegi tegema ja pärast ütles mulle, et katsugu ma kogu selle asja peale enam mitte mõelda ja oma elu lihtsalt edasi elada... Kuulasin lihtsalt suu lahti, mida see ebakompetentne arst mulle rääkis - ütle siis, et sa ei tea, mis mul viga on ja ei oska mind aidata, mitte ära hakka mingit sellist jama ajama. Kuna tema noor kolleeg jättis vastupidiselt just väga pädeva mulje, siis otsustasin veel tema vastuvõtule ka minna. Ta arvas ka, et ilmselt avali kuulmetõri ei ole, aga pakkus siiski välja, et vaatame endoskoobiga üle, siis on täpselt näha. Selleks tuli 1,5 kuud taas oodata ja ta ütles ka, et kui ongi see seisund, siis midagi teha selle parandamiseks ei ole. Lõpuks hakkan jõudma lahenduseni, mis mind nüüd pool aastat aidanud on. Järgmiste otsingute käigus leidsin youtube'ist video Patulous eustachian tube possible fix. Seal näidati üht harjutust, mida see mees ise oli teinud, et oma kõrvad korda saada. Ega ma eriti aru ei saanud, kuidas see harjutus käis, aga video juures oli palju positiivseid kommentaare. Hakkasin siis ka proovima, põhimõtteliselt pingutasin alguses lihtsalt tugevalt kaelalihaseid, sest mingit kohinat kõrvades ei õnnestunud mul küll tekitada, mis justkui pidi olema selle harjutuse võtmeks. Tegin seda siis 3 korda päevas ja järjest suurendasin harjutuste arvu, lõpuks tegin 100x3 päevas. Kahe nädala pärast läksid sümptomid talutavamaks, mitte midagi ära ei kadunud, aga kuidagi nagu olid natuke leebemad. Jätkasin siis, 5 nädalat hiljem läks parem kõrv lukust lahti ja ei ole siiani enam kordagi lukku läinud. Vasak kõrv läks lukust lahti paar nädalat hiljem, see vahel ikka läheb lukku ka, aga siis kummardades saab kohe kõik korda. Selle kõige juures on ka üks aga - mulle tundub, et seoses selle harjutusega sain endale ka tinnituse ning lisaks kuulen nüüd neelatades, haigutades klõpsumist kõrvus. Kuna tinnitus (pinin kõrvades) oli ühes kõrvas üpris ebameeldiv (aga mitte pooltki nii ebameeldiv, kui see mis varem oli), siis otsustasin, et enam seda harjutust ei tee ja vaatan, mis edasi saab. Tegin harjutust pea 4 kuud ja nüüd ei ole enam teinud 3 kuud. Tinnitus on paremaks läinud, aga mitte täiesti ära. Nagu ütlesin, vasak kõrv läheb vahepeal lukku, aga siiani olen selle kohe lahti saanud. Kui peaks uuesti korduma see, et ei lähe enam lahti, eks siis alustan uuesti harjutusega, tinnitus on tühiasi kõige eelneva kõrval. Vahepeal käisin ära ka sellel visiidil, kus endoskoobiga vaatasime ja seal sai kinnitust see, et mu kuulmetõrid on tõesti väga avatud, eriti vasak. Nad palusid mul ka seda harjutust teha ning olid üllatunud, et kuulmetõri ava tõepoolest vähenes oluliselt pingutuse ajal. Ütlesin neile, kust selle harjutuse leidsin, juhuks kui neil on huvi sellega end rohkem kurssi viia. Aga nende soovitus oligi jätkata harjutusega ja kui seisund peaks kehvemaks minema, siis tagasi minna sinna.Ühel ajal harjutuse tegemisega alustasin ka reiki õpingutega ja tegin endale iga päev reikit, ma ei oska öelda, kas ja kui suur oli selle roll minu tervise paranemises, aga rahulikumaks tegi see küll. Sellest oli juba väga suur abi. Kui ma nüüd aus olen, siis oluliselt parem on küll, aga ma ikkagi iga päev mõtlen sellele, et ei tea, kas nüüd on see õudus ikka läbi või tuleb uuesti tagasi. See oli lihtsalt nii jube ja keegi, kes samu sümptomeid kogenud ei ole, ei saa sellest aru. Sest väliselt paistad sa ju ok, mingit haigust otseselt ka ei ole, ainult kõrvad on lukus pluss muud nipet-näpet, aga see on põdeja enda jaoks ikka palju enamat (kahjuks halvas mõttes).
Tean, et enamasti esineb inimestel neid sümptomeid sporti tehes ja pärast natukest puhkust läheb üle. Ma ise seostan enda sümptomeid arvuti taga istuva tööga, mille tõttu on pinges alalõualihased ja liigesed, ka kaela eesmised lihased. Minu arvates see kõik kokku tõmbabki kuulmetõri lahti, võib kõlada liiga lihtsalt ja ebatõenäoliselt, aga kuniks keegi midagi usutavamat mulle välja ei paku, jään selle juurde. Käisin nüüd ka hambaarsti juurest ja rääkisime alalõualiigeste- ja lihaste pingetest, ta soovitas endale tellida ja kasutama hakata kapet, see pidavat lõdvestama hästi. Ilmselt proovin ära ka. Tunnen tihti põsesarnade ja lõua vahel, ehk siis põskede kandis, et need on kuidagi väsinud ja ei jõua hästi rääkida, tahaks neid masseerida.
Lühidalt veel sellest, mis mind aidanud on, sümptomeid siis pehmemaks teinud:
vee joomine (kohe hommikul ärgates, päeva peale kokku 1-1,5 l üritan ära juua; olen veele lisanud ka chia seemneid, need võtavad kuidagi seda pingetunnet kõrvades vähemaks);
sage söömine (ei tohi lasta kõhul väga tühjaks minna, kohe hakkab halvem; lisaks tahkete asjade söömine aeg-ajalt - pähklid, porgand jne);
saun - ilmselt ka lõdvestab lihaseid;
lõpetasin kohvi joomise (kuigi ma niigi jõin ainult ühe tassi päevas lahjat kohvi) - jälle sümptomeid kohe vähem, proovisin alguses üle minna mustale teele, aga see ei muutnud midagi. Kui jätsin need mõlemad ära, siis läks kõrv harvem lukku ja undamine kõrvus läks ka oluliselt vähemaks ehk siis mõjus tinnitusele ka hästi.
leidsin lisaks harjutusi keelele ja kaelale, mis peaks uneapnoe korral aitama, aga kuna kellelegi oli sellest abi olnud FB grupis, siis proovisin ka. Juba kolmandal päeval oli oluliselt vähem kuulda igasugu naksumise hääli neelatades ja haigutades. Olen neid alles nädala teinud, aga jätkan, eks näis, kui heaks nende harjutustega minna saab. Guugeldasin sleep apnea exercises ja siis leidsin need harjutused.

Loodan väga, et selliste sümptomitega inimesi on vähe ja olete ka enda jaoks suutnud leida asjad, mis teid aitavad. Mina igatahes olen, praeguseks:)